Veel pildikesi Kep'ist

Söögist Kambodžas

Tunnen, et peame siiski kirjutama ka natuke kohalikust toidust. Esimesena tuleb meelde tuletada seda, et toit nr 1 on Aasias alati riis. Seda pakutakse alates hommikust kuni õhtuni ja igasugu variantides soolasest magusani. Ka supi kõrvale saad ikka riisi. Niisiis...Alustame tavalisest, mida ka turist sööb.
Lok Lak- tavalisest õhukesed loomaliha lõigud kastmes, mida pakutakse salati lehtedel ümbritsetuna värskest kurgist, tomatitest, sibulat. Kõige peale on asetatud praemuna. Ja ikka koos riisiga!

Amok- põhikomponendid on karri, kookospiim, galangal ja erinevad rohelised maitsetaimed. Toitu saab tellida kalaga, kanaga või lihaga. Kõike seda pakutakse banaani lehel ja ikka koos riisiga!

Neid toite võib saada igal pool Kambodžas. Aga Kampot'is ja Kep'is kasvatatakse ju pipart! Ja sellele piirkonnale kõige iseloomulikum toit on kas krevetid, krabi või kalmaar rohelise pipra kobaratega. Nämma! Meie lemmik! Seda juba sisemaal ei leia.

Paljud toidud on pisut magusa maiguga. Kohalikud tõesti armastavad magusat.
Aga nüüd natuke ebaharilikust. Proovisime tänavalt sellist maiust nagu  nom akao (loodan, et panin selle õigesti kuulmise järgi kirja, nii ta vähemalt kõlas). Nom akao on riisileotisest tehtud natuke magus pisike kakuke või klimp, millele puistatakse peale peeneks purustatud pähklipuru ja riivitud kookost ja see valatakse üle piimakisselli moodi vedelikuga. Kõlbas süüa küll ja kõhtu lahti ei teinud.

Aga mis meist proovimata jäi, oli asiaatide seas väga popp ja himustatud maius pong tia koon- keedetud pardi muna loode (ei oska seda kahjuks paremini eesti keelde panna). Püüan seda kirjeldada... Kui tibu haudub tavaliselt u 30 päeva, siis selle toidu tarvis on loode 15 päeva vana ja keedetakse. Koksid koore katki ja sööd lusikaga, lisaks kindlasti laimi mahlast, purustatud piprast, mündist koosnev kaste. See pidavat andma järgmiseks päevaks palju jõudu ja maksis ainult 1300 riali.

 

Uued avastused

Avastasime sellel reisil meie jaoks uusi ja põnevaid vilju. Esimene, mida proovisime, oli sapodilla. Selline, umbes suure kanamuna suurune pruun puuvili. Võiks välimuselt võrrelda isegi kiiviga, ka pealt natuke karvane. Viljaliha on samuti pruun ja maitselt magus, isegi liiga magus. Aga tasub proovimist. Küps vili on katsudes pehme. Kõva kestaga vilju ei maksa sööma hakata. Kindlasti ei tohiks alla neelata seemneid, see võib lõppeda väga valusalt.
See igihaljas puu on tegelikult pärit üldsegi Lõuna-Mehhikost, Kesk-Ameerikast ja Kariibi mere ümbrusest. Ladina keeles Manilkara zapota. Aasiasse jõudis puu läbi Filipiinide Hispaania kolonisaatorite kaudu.
Puu vilju kasutatakse ka igasugu küpsetistes, magustoitudes, keedistes, jookides, kuivatatult jne.

Teine vili, mida proovisime, on inglise keeles nimega milk fruit. Muidugi on sel viljal veel palju nimesid nagu cainito, caimito, star apple, golden leaf tree, abiaba, pomme du lait, estrella ja aguay. Ka see kiirekasvuline puu on pärit Kariibi saartelt. Ladina keeles Chrysophyllum cainito.

Vili on suur ja ümar, läbimõõt umbes 6-8 cm, sileda ja veidike läikiva koorega. Vilju võib olla lilla, rohelise või kollase koorega. Kõige levinumad neist lilla ja roheline. Viljaliha ise on valkjas ja isegi koort vigastades hakkab immitsema valget piimjat mahla, koor sisaldab palju latexit. Soovitav on enne sööma asumist vilja käte vahel mudida, et mahl paremini eralduks. Paljud kohalikud teevad koore sisse augu, kallutavad pea kuklasse ja pigistavad viljast mahla otse suhu.Viljaliha saab süüa ka pooleks lõigatult kas lusikaga või siis sektoritena. Koort ja seemneid ei sööda. Maitselt on vili magus ja meenutab võib-olla tõesti rinnapiima, ka Vietnami keeles  on antud viljale nimi Vu Sua (rinnapiim).

 

 

 

Plaanid, plaanid....

Nyydseks oleme siin igasuguseid reisiplaane mõelnud. Esialgne variant külastada peale Kambodža ja Vietnami (need kohad kus me pole veel käinud) oli ka veel Laos ja Birma. Kui väga eksootilised ja vähe kammitud  kohad turistide poolt. Kuid nyyd on selgunud, et paljud turistid, isegi kohvritega vanakesed ja titadega pered teevad neidsamu riike, siis läks igasugune isu neid riike kylastada üle.
18.01 oleme sunnitud lahkuma Kambodžast, sest viisa on läbi saamas. Ees ootamas Vietnami alumine osa, kus on meie huvi läbi kammida 10 päeva jooksul Mekongi delta. Ja juba 29.01 lennata Saigonist läbi Kuala Lumpuri natuke vähem turistikatesse kohtadesse nagu ikka INDONEESIASSE. Esialgu siis Sumatrale. Hiljem aga plaan juba eelmisest Aasia reisist välja jäänud Sulawesile ja Maluku saartele.

                                                  Esimene osa reisist Bangkok - Saigon

Külmalaine tulemas...

Kui siinmail normaalne temperatuur päeval +30...32 C ja öösel naljalt alla 25C ei lange, siis nyyd tulemas tunduvalt kylmemad ilmad. Kohalikud igatahes juba kurdavad, et on kylm ja et nad öösel magavad reeglina lageda taeva all (võrkkiigus või mingil puitlavatsil) ilma tekita, heal juhul lina või riidejupiga kaetult, siis neile on see hirmutav. No jah, täna igatahes kõigil kohalikel pikad riided seljas juba hommikust peale...
Hetkel 22 C kraadi ja kell kohe saamas kesköö...
Jah noh, ega soe pole, isegi meil...põhjamaalastel. 
Samas prognoosid järgnevateks päevadeks pole just roosilised: päeval 26-28 C ja öösel isegi vaid 19 C..
Elame, näeme...

Majutustest Kepi linnas ja puhkus + töö

Nüüdseks, peale mitmeid päevi kestnud soodsaima hinna ja kvaliteedi suhtega majutuse otsimine on lõpule jõudnud. Oleme nii ööbinud kui käinud tube vaatamas oma 10-15 kohas ja pidama oleme jäänud Šveitslase ja tema kohaliku naise suhteliselt uude perekompleksi, kus on hinnaskaala 10-35(ümar bungalow odavaim ja Khmeeri maja kalleim) USD toa eest. Hind  oleneb toa suurusest ja mugavustest, samas on olemas igal pool suhteliselt kiire internet. Samuti olemas välikino, piljardilaud ja tasuta jalgrattad. Koht on väga puhas ja vaikne, kui vast arvata välja öised džunglihääled. Pererahvas väga sõbralikud ja abivalmid.
http://bacoma.weebly.com/
Kuid et peame tegema tööd oma kodulehega ja hinnakirjadega uueks kevadhooajaks, ka ootama Vietnami viisa algust (18.01), on see koht meile pikemaks peatuseks parim.

Khmeeri maja.

 

 

Ümmargused bangalod. 

Bangalo seest. 

Rabbit Island ehk Koh Tunsay

Täna siis saabusime saare tuurilt, kus puudus internet ja elektritki anti generaatoritest alates hämardumisest ca  kl.17-st kuni 22-24-ni, olenevalt sellest kui kauaks jagus restoranis söödikuid-joodikuid. 
Rabbit Island on pisike saar umbes 20-40 minutilise paadisõidu kaugusel Kep' ist.
Saar ise on vaid mõne kilomeetri raadiusega ja  ühe korraliku rannaga. Ja seesamune rand on triiki täis ehitatud nn.odavate (kuidas keegi oskab nöörida turisti al.5 USD kuni isegi 15 USD-ni), enamasti palmilehtedest ehitatud majakestega. Onnid on väga pisikesed, mahutades heal juhul voodi ja WC-pesuruumi, mis töötab vaid kopsikuga vett peale kallates. Et otsustasime ka saarel ööbida, tuli selles putkas vastu pidada 2 ööd ja pesemas käisime pigem meres, sest pesuruumid olid liiga räpakad.
Saarele tuure päevaseks tripiks pakutakse alates Kampotist praktiliselt igas turismibüroos ja esimesed paadid väljuvad kl. 9, viimane tuleb kl.16 tagasi. Seega rahulikum  aeg vaid peale nelja õhtul. Päeval aga kubiseb rand turistidest. Üks hommik lugesime huvi pärast ka saabuvad paadid ära, tervelt 13 tk, igas siis 4-12 inimest. Söögid saarel mõnevõrra odavamad kui mandril. Ja on isegi 4-5 massaažilaudade punti, hind 5-7 USD tund.
Meie jalgsimatk mööda džunglirada,  saab teha saarele ringi peale, ei kohanud me jälgegi saare nimele viitavatest jänestest. Selle eest rannas aga koertest kyll puudust pole. Eks nad siis need jänesed ka pintslisse panid.