esmaspäev, 10. veebruar 2014

Pikk tee Weh`i saarele

Hullumeelne sõit algas hommikul kella 11 ajal. Paadiga Samosirilt mandrile (1 tund), sealt uuesti nii armsaks saanud õuduste linna Medani (5,5 tundi) ja sealt edasi öise nn.     luksbussiga, kus magamistoolid, wc ja ikkagi ka suitsuruum! Selle sõidu kestvuseks Banda Achen`isse 12 tundi. Kust siis võtsime takso sadamasse veel 40 min ja laevaga sõit saarele 1,5 tundi. Peale seda loksumist ja nagu seda oleks veel vähe, selgus, et hotellideni tuli rolleri käru sees mägesid mööda kihutades veel tund aega väriseda!
Kokku siis ootamistega bussijaamades, sadamates jne. ligikaudu 24 tundi!
Ja nyyd oleme siis maailmas üheks parimaks snorgeldamise kohaks tituleeritud saare peal! Vaatamata väsimusele sai korra ka vees käidud ja see on igatahes tõsi, et bangalote juurest kohe põlvekõrguses vees võib maskiga igasugu värvilisi kalu vaadata!

laupäev, 8. veebruar 2014

Sumatra põleb ja vaated Samosiri saarelt

Täna hommikul hakkas vaikselt tossama järsk järvekallas mandri poolt. Õhtuks on leegid paisunud päris suureks ja tuli liigub kahele poole ühtlase joonena. Et külasid lähedal ei paista olevat, siis hetkel keegi igatahes kustutamisega ei tegele.
Sama lugu nagu oli vulkaani purskamisega,14 inimese surma saamisega ja sadade kodude hävinemisega on kohalike reaktsioon väga ükskõikne.






reede, 7. veebruar 2014

Samosir vol.2: Ambarita

Samosir`i saar on maailmas suuruselt järvel asuvatest saartest viiendal kohal. Pikkust umbes 30 km ja laiust 10 km. Saar on mägine ja seetõttu paiknevad asulad peamiselt saare kallastel. Saare põlisrahvas on batakid. Neil on oma kultuur ja keel. Juba siia jõudes hakkasid silma omapärased majad, mis meenutavad suurt paati või härjasarvi. Aga paistab, et ka see on hääbuv kultuur. Väga palju on näha juba kaasaegsemaid maju ja tavalisi plekk-katuseid, kahjuks.





Sajandeid tagasi olevat siinne rahvas olnud kannibalid. Peamiselt olevat nad söönud sõjas kinni võetud vange ja hukkamisele määratud seaduserikkujaid. Tuk Tukist vasakule, umbes paari kilomeetri kaugusele jääb pisike Ambarita küla. Teed sinna leida pole eriti kerge, viitasid on vähe. Tuleb lihtsalt kohalike käest küsida ja nad aitavad sind meelsasti. Ambaritas on näha lisaks bataki majadele suure puu all asuv kivist laud ja seda ümbritsevad toolid. Selle puu all olevat külavanemad vastu võtnud tähtsaid otsuseid ja siin viidi läbi ka hukkamisi.
Veel huvitavat, mis silma jäi. Esiteks tuleb saarel kindlasti kaubelda. Ja teiseks, siin kasvavad mangod on pisikesed, sellised ehk kana muna suurused. Ja neid süüakse koos koorega nagu meie sööme ploome.Saarel on veel kaks pisemat järve ja üks juga, aga see on praeguse põua ajal veeta. 
Palju müüakse suveniiridena puidust kujukesi, bataki kalendreid, erinevaid kangaid...

Kohalik surnuaed
Külas käib vahest internetibuss
 
Vaade mäelt
 
Suveniiri pood ja müüja magamas
 
Küla tänav
 
Turul
 
Bataki maja
 
Riisipõllud

neljapäev, 6. veebruar 2014

Samosir vol.1: Omapärane Bataki muusika

Saarele tulime hommikuse paadiga, need väljuvad peaaegu iga tund. Saabusime Samosiri saarele, mis asub Toba järve keskel ja täpsemalt Tuk Tuk`i nimelisse külla . Esimese asjana  tegime jalgsi kogu kylale tiiru peale otsides sobivat hotelli, sest maismaalt soovitatud suur hotell ei jätnud erilist muljet. Hotelle on palju kuid jah, kvaliteet ja teenused sama hinna eest suhteliselt kõikuvad. Igatahes on juba mõnedes hotellides on olemas ka wifi. Bagus Bay meie valitud kodumajutuses saime tõelise bataki maja esimese korruse 100.000 ruupiaga öö. Jama vaid see, et kolmapäeviti ja reedeti on kohaliku muusika (nii tants kui laul) show õhtuti ja muidugi olenemata varasest algusest kl. 8.30 pm kestab pidu varajaste hommikutundideni. Ja restoran on kohe meie maja kõrval....
Muusika ise on väga omapärane. Kui tants on suhteliselt igav, siis laulud on aga väga huvitavad ja muusika ei ole üldse aasiapärane. Peaks isegi ära mainima viisidelt kohati sarnased nii Eesti rahvusviisidele kui natuke segu Hispaaniast pärinevale akustilisele muusikale.
Batakid on 100% kristlased, katoliiklased täpsemalt. Ja seda erinevalt enamusele Sumatra saare elanikest, kus valdav osa on moslemeid. Batakid on väga uhked ja peavad end teistest Indoneesia rahvastest isegi paremaks.
 
 
 
 
 

teisipäev, 4. veebruar 2014

Bukit Lawang - Medan - Lake Toba

Seda trippi on võimalik teha mitut moodi, kas võtta korralik uuemapoolne turisti buss ehk paketiauto otse Toba järve äärde 200.000 ga inimene või üritada kombineerida kohalike bussidega, mis ülimalt logud, täis suitsetavaid kohalikke ja mis peatuvad iga hääletaja juures, lisaks sellele kihutavad nad meeletult ja teevad ohtlikke  möödasõite. Mõlemad variandid lähevad nagunii läbi Medani, kuid vahe selles, et kohalike bussidega peab veel linnas ka bussijaama vahetama. Igatahes valisime raskema ja odavama variandi.
Hull bussisõit algas hommikul kell 10 Bukit Lawangist, buss oli üllatuslikult tühi, vaid mõned kohalikud ja bussijaama jõudes olime meie vaid kahekesi. Hinnaks kujunes 22.000 inimene,3 tunni asemel saime bussijaama 2,2 tunniga ja esialgu meie rahul. Ühest bussijaamast teise saime samuti rahuldavalt, kuigi jah, 40 minuti asemel tiirutas bussijuht mööda linna 1,5 tundi otsides pingsalt kliente. Hind 10.000 inimene. Kuumus ja õhus olevad heitgaasid aga juba lämmatasid. Järgmine buss oli juba suur buss(32.000 in) ja selle täitumisega oli samuti probleeme. Aknad olid väga väikesed ja vajusid iga teel oleva auguga kinni. Täielik õhupuudus ja lisaks hunnik kohalikke vanamehi kes suitsetavad mingisuguseid kohalikke sigarette, mis vähe sellest, et kaua põlevad, haisevad samuti hirmsalt. Ja seda piina jätkus meil tervelt 5 ja pooleks tunniks.
Parapat`i linna, mis asub järve kaldal, jõudsime igatahes kella 19.15 paiku kui oli juba viimane paat läinud. Saime linnas mingi nn.very simple (nagu omanik ütles) hotelli kohe paatide kai ääres ja vaatega turule. Toas vist pole kunagi põrandaid pestud ja vesi ainult kopsikuga ämbrist.
Hotelli all võtsime igatahes köögivilja supid (12.000 tk ehk 1 us ) ja magama. Uni aga ei kestnud eriti kaua sest mingi kella 4-5 ajal hakkas turuplatsil sigade tapmine hommikuse turu jaoks. Selgituseks, kes on maal elanud ja teavad, mis hääled sellega kaasnevad, rohkem ei kommenteeriks.
     
 

esmaspäev, 3. veebruar 2014

Tänased avastused džunglis

Järjekordne matk ametlikku loodusparki (sissepääs 22500 ruupiat), et näha orangutange söömas, ei andnud tulemusi. Kyll aga nägime õhtuse supluse ajal teisi põnevaid tegelasi....
Jõe ääres kohtasime lausa kolme varaani. Sarnased oma välimuselt ja liikumiselt Komodo varaanile, keda me oleme varem juba näinud, küll aga veits pisemad. Need elukad armastavad vett ja vee lähedust.
 
 
Teine imeline olend oli lendav sisalik. Usute või mitte, aga tal on tõesti tiivad ja lendab puult puule. Kahjuks oli ta liiga kõrgel ja pilt ei tulnud välja, aga lugeda saate siit...
 
Muidugi elu on siin kirju ja siblimast-saginat täis. Pole toast isegi võimalik wc-sse minna, et mõne konnakese peale ei astuks. Ka suur rott põrutas mööda laetala oma teed. Samuti on kõik nurgad täis erinevaid ämblikke ja nende püünisvõrke.

 
Alaliselt elutseb meiega koos suur geko. Erinev liik sellest, keda varem kohanud olime. Praegune on rohekas ja heledate täppidega, ei ole ka teine nii lärmakas. Jahti peab vaikuses. Meeldiv ja rahulik naaber. Seda aga ei saa öelda meie igahommikuste külaliste, ahvide, kohta. Panevad teised kolinal mööda plekk-katust ja loobivad puult alla igasugu prahti. Eriti häälekad on Thomas Leaf ahvid, nad häälitsevad tõesti huvitavalt.
Ahvid, ahvid...kaks ahvi.