Seda trippi on võimalik teha mitut moodi, kas võtta korralik uuemapoolne turisti buss ehk paketiauto otse Toba järve äärde 200.000 ga inimene või üritada kombineerida kohalike bussidega, mis ülimalt logud, täis suitsetavaid kohalikke ja mis peatuvad iga hääletaja juures, lisaks sellele kihutavad nad meeletult ja teevad ohtlikke möödasõite. Mõlemad variandid lähevad nagunii läbi Medani, kuid vahe selles, et kohalike bussidega peab veel linnas ka bussijaama vahetama. Igatahes valisime raskema ja odavama variandi.
Hull bussisõit algas hommikul kell 10 Bukit Lawangist, buss oli üllatuslikult tühi, vaid mõned kohalikud ja bussijaama jõudes olime meie vaid kahekesi. Hinnaks kujunes 22.000 inimene,3 tunni asemel saime bussijaama 2,2 tunniga ja esialgu meie rahul. Ühest bussijaamast teise saime samuti rahuldavalt, kuigi jah, 40 minuti asemel tiirutas bussijuht mööda linna 1,5 tundi otsides pingsalt kliente. Hind 10.000 inimene. Kuumus ja õhus olevad heitgaasid aga juba lämmatasid. Järgmine buss oli juba suur buss(32.000 in) ja selle täitumisega oli samuti probleeme. Aknad olid väga väikesed ja vajusid iga teel oleva auguga kinni. Täielik õhupuudus ja lisaks hunnik kohalikke vanamehi kes suitsetavad mingisuguseid kohalikke sigarette, mis vähe sellest, et kaua põlevad, haisevad samuti hirmsalt. Ja seda piina jätkus meil tervelt 5 ja pooleks tunniks.
Parapat`i linna, mis asub järve kaldal, jõudsime igatahes kella 19.15 paiku kui oli juba viimane paat läinud. Saime linnas mingi nn.very simple (nagu omanik ütles) hotelli kohe paatide kai ääres ja vaatega turule. Toas vist pole kunagi põrandaid pestud ja vesi ainult kopsikuga ämbrist.
Hotelli all võtsime igatahes köögivilja supid (12.000 tk ehk 1 us ) ja magama. Uni aga ei kestnud eriti kaua sest mingi kella 4-5 ajal hakkas turuplatsil sigade tapmine hommikuse turu jaoks. Selgituseks, kes on maal elanud ja teavad, mis hääled sellega kaasnevad, rohkem ei kommenteeriks.
