reede, 7. veebruar 2014

Samosir vol.2: Ambarita

Samosir`i saar on maailmas suuruselt järvel asuvatest saartest viiendal kohal. Pikkust umbes 30 km ja laiust 10 km. Saar on mägine ja seetõttu paiknevad asulad peamiselt saare kallastel. Saare põlisrahvas on batakid. Neil on oma kultuur ja keel. Juba siia jõudes hakkasid silma omapärased majad, mis meenutavad suurt paati või härjasarvi. Aga paistab, et ka see on hääbuv kultuur. Väga palju on näha juba kaasaegsemaid maju ja tavalisi plekk-katuseid, kahjuks.





Sajandeid tagasi olevat siinne rahvas olnud kannibalid. Peamiselt olevat nad söönud sõjas kinni võetud vange ja hukkamisele määratud seaduserikkujaid. Tuk Tukist vasakule, umbes paari kilomeetri kaugusele jääb pisike Ambarita küla. Teed sinna leida pole eriti kerge, viitasid on vähe. Tuleb lihtsalt kohalike käest küsida ja nad aitavad sind meelsasti. Ambaritas on näha lisaks bataki majadele suure puu all asuv kivist laud ja seda ümbritsevad toolid. Selle puu all olevat külavanemad vastu võtnud tähtsaid otsuseid ja siin viidi läbi ka hukkamisi.
Veel huvitavat, mis silma jäi. Esiteks tuleb saarel kindlasti kaubelda. Ja teiseks, siin kasvavad mangod on pisikesed, sellised ehk kana muna suurused. Ja neid süüakse koos koorega nagu meie sööme ploome.Saarel on veel kaks pisemat järve ja üks juga, aga see on praeguse põua ajal veeta. 
Palju müüakse suveniiridena puidust kujukesi, bataki kalendreid, erinevaid kangaid...

Kohalik surnuaed
Külas käib vahest internetibuss
 
Vaade mäelt
 
Suveniiri pood ja müüja magamas
 
Küla tänav
 
Turul
 
Bataki maja
 
Riisipõllud

neljapäev, 6. veebruar 2014

Samosir vol.1: Omapärane Bataki muusika

Saarele tulime hommikuse paadiga, need väljuvad peaaegu iga tund. Saabusime Samosiri saarele, mis asub Toba järve keskel ja täpsemalt Tuk Tuk`i nimelisse külla . Esimese asjana  tegime jalgsi kogu kylale tiiru peale otsides sobivat hotelli, sest maismaalt soovitatud suur hotell ei jätnud erilist muljet. Hotelle on palju kuid jah, kvaliteet ja teenused sama hinna eest suhteliselt kõikuvad. Igatahes on juba mõnedes hotellides on olemas ka wifi. Bagus Bay meie valitud kodumajutuses saime tõelise bataki maja esimese korruse 100.000 ruupiaga öö. Jama vaid see, et kolmapäeviti ja reedeti on kohaliku muusika (nii tants kui laul) show õhtuti ja muidugi olenemata varasest algusest kl. 8.30 pm kestab pidu varajaste hommikutundideni. Ja restoran on kohe meie maja kõrval....
Muusika ise on väga omapärane. Kui tants on suhteliselt igav, siis laulud on aga väga huvitavad ja muusika ei ole üldse aasiapärane. Peaks isegi ära mainima viisidelt kohati sarnased nii Eesti rahvusviisidele kui natuke segu Hispaaniast pärinevale akustilisele muusikale.
Batakid on 100% kristlased, katoliiklased täpsemalt. Ja seda erinevalt enamusele Sumatra saare elanikest, kus valdav osa on moslemeid. Batakid on väga uhked ja peavad end teistest Indoneesia rahvastest isegi paremaks.
 
 
 
 
 

teisipäev, 4. veebruar 2014

Bukit Lawang - Medan - Lake Toba

Seda trippi on võimalik teha mitut moodi, kas võtta korralik uuemapoolne turisti buss ehk paketiauto otse Toba järve äärde 200.000 ga inimene või üritada kombineerida kohalike bussidega, mis ülimalt logud, täis suitsetavaid kohalikke ja mis peatuvad iga hääletaja juures, lisaks sellele kihutavad nad meeletult ja teevad ohtlikke  möödasõite. Mõlemad variandid lähevad nagunii läbi Medani, kuid vahe selles, et kohalike bussidega peab veel linnas ka bussijaama vahetama. Igatahes valisime raskema ja odavama variandi.
Hull bussisõit algas hommikul kell 10 Bukit Lawangist, buss oli üllatuslikult tühi, vaid mõned kohalikud ja bussijaama jõudes olime meie vaid kahekesi. Hinnaks kujunes 22.000 inimene,3 tunni asemel saime bussijaama 2,2 tunniga ja esialgu meie rahul. Ühest bussijaamast teise saime samuti rahuldavalt, kuigi jah, 40 minuti asemel tiirutas bussijuht mööda linna 1,5 tundi otsides pingsalt kliente. Hind 10.000 inimene. Kuumus ja õhus olevad heitgaasid aga juba lämmatasid. Järgmine buss oli juba suur buss(32.000 in) ja selle täitumisega oli samuti probleeme. Aknad olid väga väikesed ja vajusid iga teel oleva auguga kinni. Täielik õhupuudus ja lisaks hunnik kohalikke vanamehi kes suitsetavad mingisuguseid kohalikke sigarette, mis vähe sellest, et kaua põlevad, haisevad samuti hirmsalt. Ja seda piina jätkus meil tervelt 5 ja pooleks tunniks.
Parapat`i linna, mis asub järve kaldal, jõudsime igatahes kella 19.15 paiku kui oli juba viimane paat läinud. Saime linnas mingi nn.very simple (nagu omanik ütles) hotelli kohe paatide kai ääres ja vaatega turule. Toas vist pole kunagi põrandaid pestud ja vesi ainult kopsikuga ämbrist.
Hotelli all võtsime igatahes köögivilja supid (12.000 tk ehk 1 us ) ja magama. Uni aga ei kestnud eriti kaua sest mingi kella 4-5 ajal hakkas turuplatsil sigade tapmine hommikuse turu jaoks. Selgituseks, kes on maal elanud ja teavad, mis hääled sellega kaasnevad, rohkem ei kommenteeriks.
     
 

esmaspäev, 3. veebruar 2014

Tänased avastused džunglis

Järjekordne matk ametlikku loodusparki (sissepääs 22500 ruupiat), et näha orangutange söömas, ei andnud tulemusi. Kyll aga nägime õhtuse supluse ajal teisi põnevaid tegelasi....
Jõe ääres kohtasime lausa kolme varaani. Sarnased oma välimuselt ja liikumiselt Komodo varaanile, keda me oleme varem juba näinud, küll aga veits pisemad. Need elukad armastavad vett ja vee lähedust.
 
 
Teine imeline olend oli lendav sisalik. Usute või mitte, aga tal on tõesti tiivad ja lendab puult puule. Kahjuks oli ta liiga kõrgel ja pilt ei tulnud välja, aga lugeda saate siit...
 
Muidugi elu on siin kirju ja siblimast-saginat täis. Pole toast isegi võimalik wc-sse minna, et mõne konnakese peale ei astuks. Ka suur rott põrutas mööda laetala oma teed. Samuti on kõik nurgad täis erinevaid ämblikke ja nende püünisvõrke.

 
Alaliselt elutseb meiega koos suur geko. Erinev liik sellest, keda varem kohanud olime. Praegune on rohekas ja heledate täppidega, ei ole ka teine nii lärmakas. Jahti peab vaikuses. Meeldiv ja rahulik naaber. Seda aga ei saa öelda meie igahommikuste külaliste, ahvide, kohta. Panevad teised kolinal mööda plekk-katust ja loobivad puult alla igasugu prahti. Eriti häälekad on Thomas Leaf ahvid, nad häälitsevad tõesti huvitavalt.
Ahvid, ahvid...kaks ahvi.


pühapäev, 2. veebruar 2014

Bukit Lawang

Bukit Lawang on väikene küla, mis on tuntud oma suure ja väga ilusa looduskaitse ala poolest. Sellel ligikaudu saja hektari suurusel alal džunglis, kasvab ligikaudu 3500 erinevat liiki taimi.  Džunglimatkal nägime väga palju erinevaid meil tuntud toalilli, samuti hulgaliselt erisuguseid sõnajalgu ja hiigelsuuri puid.
 

Nädalavahetusel on väga palju  kohalikke tulnud veemõnusid nautima...
 
                               

                                           Nii saab järsust mäest alla rolleriga
Nii džungel  kui küla kubiseb väikestest makaakidest, kes turnivad nii katustel kui ka elektrikaablitel.


 Matkamas...
                              Jõe ületamisel kaks varianti,kas läbi vee või õhust.
                                                          Ahvi pealuu..

Lisaks on see kaitseala tuntud kui orangutangide ja veel mitmete endeemsete loomade elupaigana. Nagu näiteks Thomas`s Leaf ahvid. Seda ahvi nägime ka oma silmaga alles matka lõpus. Elukas näeb välja nagu punkar ja on tunduvalt suurem ja pikema sabaga kui tavalised makaagid.
http://www.ecologyasia.com/verts/mammals/thomas's-leaf-monkey.htm
Paraku aga orangutange ei  õnnestunud näha ja isegi kaitseala söötmiskohal käivad nad viimasel ajal harva.
http://www.orangutans-sos.org/visit_sumatra/bukit_lawang

Ja liblikad, alates pisikestest varbalase suuruseni välja igasugustes toonides!

Mingisugune imeputukas...
 
. Samuti jääb ka sellel korral jällegi nägemata maailma suurim lill rafleesia, mis kasvab samuti siinsetes metsades ja õitseb juulis-augustis,  kui me hoolega Eestis tööd rabame.